VENE SOLDATID KÕRGEPEAL SÕJASALADUSI LAHENDAMAS

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

I maailmasõja puhkedes sattusid von Glehnid kui sakslased Eestis põlu alla. Sõja alguses aeti lossis kuidagi vaikselt läbi, sest rinne Nõmmeni ei küündinud, aga kõik muutus 1917. aastal, mil Venemaal puhkes revolutsioon, tsaar Nikolai II tõugati troonilt ja etteotsa pääses enamlaste valitsus. Sakslastest mõisnike elu muutus aina kibedamaks ja ka Kõrgepea elanike jalgealune polnud enam kindel. Ühel ööl nabiti kinni ka Nikolai von Glehn koos poja, Manfrediga. Neid süüdistati valekaebuse alusel spionaažis ja nad viidi Toompeale ülekuulamisele. Siiski kuulutati mõlemad peatselt süütuks, kuna üks neist oli eluaeg kummalisi torne ehitanud ja teine jumalasõna kuulutanud. Mustamäele ei julgenud mehed aga peale vabanemist enam naasta. Nad elasid vaheldumisi Tallinnas ja Keilas tuttavate juures. Siiski käis vana Glehn kord nädalas oma Kõrgepea mõisas, mille eest hoolitsesid tema truud teenrid. Vanake päris üht-teist ja kadus siis jälle teadmata suunas.

Ühel ilusal päeval sõitis Kõrgepeale trobikond vene soldateid ja hakkasid aru pärimata kavalate nägudega uurimisi toimetama. Põhjuseks olid salakaebused, nagu oleks Glehnil Saksa armeega salapärast pistmist. Sõnagi lausumata tõsteti vanahärra kontori paekivist põrand üles ja hakati selle alust pinda labidate ning kangidega uuristama. Siit otsiti käiku, mis pidi lossist Tallinnasse suunduma. Et kontori põranda alt midagi märkimisväärset ei leitud, läksid soldatid keldritesse. Küll püüdsid Glehni teenijad seletada, et terve see käikude jutt on narrus, aga seda ei usutud. Keldrite põrand lõhuti lahti, mullapind tuhniti segamini, aga siingi tulemuseta. Nüüd äratas sissetungijates kahtlust üks väike tugev uks, millele koputades kuuldus imelikku kõminat.

Et ust kuidagi lahti ei saanud, lõhuti see viimaks maha ja soldatid seisid Glehni jääkeldris. Kui sealgi olid kõik seinad läbi kopitud ja jääpangad purustatud, jõuti veendumusele, et lossist siiski mingit käiku Tallinna suunas ei lähe. Lossiga aga ei piirdutud. Mõisapargis ootas neid veel sada saladust, mis tuli ära lahendada.

Jõudnud Kõrgepea mõisa vaatetorni - seega tänase Tallinna Tähetorni – juurde tekkis soldatitel küsimus. Miks oli vanal saksa parunil vaja siia mäekaldale üks nii kõrge torn püstitada? Arvati, et vanahärra annab torni otsast merel olevatele Saksa laevadele tuledega mingisuguseid signaale. Aga et siin kangide ja labidate abil tekkinud hüpoteesile kinnitust ei leitud, jäeti torn rahule.

Nüüd hakkas vene soldatitele hirmsasti närvidele käima mäe all olev pump. Nimelt oli vana Glehn juba ammu lasknud Saksamaalt tuua ühe imeliku pumba, mis töötas vee survel iseenesest. Sellel oli nii tugev jõud, et pressis Mustamäe nõlva all olevatest allikatest vee torusid mööda lossi, nii et lossis keera aga kraan lahti ja vesi tuleb. Pumbaklapid tegid imelikke pauke ja nii see masin puksus ööd ja päevad läbi. Mäe alt tulev summutatud paukumine hakkas aga soldateid jubedalt häirima ja nii seati sammud järgmise lahendamist vajava saladuse suunas. Kohale jõudnud tekkis meestel kahtlus, et ehk polegi tegemist mingi pumba vaid hoopis morseaparaadiga, sest kes oleks seda varem kuulnud, et pump iseenesest pauku teeb. Kõigi suureks pettumuseks ei suudetud siingi mingit sõjasaladust või vandenõud päevavalguse kätte tuua. Nüüd jäi veel üle uurida, mida kuratlikku peidab endas kivist vägilase kuju keset mõisaparki. Kuidas aga Glehni Kalevipoeg vene soldatitega rinda pistis kuuled Kalevipoja juures asuvas punktis.

Foto: Nõmme Muuseum