VÄRISEV TAIMETOITLANE

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Nikolai von Glehni kohta räägitakse mitmeid humoorikaid jutte, mis heidavad pisut valgust tema isikule. Kohaliku rahva mällu on ta süübinud kui pikka kasvu omamoodi veidrik, keda nähti habeme lehvides jala üle Nõmme liivikute Tallinna poole tuiskamas ja linna rajamise asju ajamas.

Kui sihvakat ja pikka habet kandvat Glehni Tallinna tänavail nähti, peatusid inimesed uudishimulikult ja pistsid omavahel pead kokku. Nikolai nägu oli võrdlemisi puine ja jämedakoeline. See oli pooleldi kaetud habemega, millest paljastusid mõni kord suured, pisut kollakad hambad. Tema pilk oli terav ja ilmekas ning peale lihtsuse ja avaluse paistis sellest palju enesekindlust.

Nagu räägiti, polevat Glehn talviti kunagi kandnud palitut. Kui tema käest selle kohta seletust küsiti, põhjendanud ta oma teguviisi järgmiselt: „Nagu teada, väriseb inimene külma käes. Värisemine on aga looduse abinõu kehale vajalikku soojust anda. Kui see nii on, miks pean ma siis kandma tülikat palitut? Parem ma siis juba värisen“. Nii käinudki Glehn talv läbi palituta ja värisenud seejuures agaralt. Selle rahvajutu ülestähendaja väidab siiski, et üle aasta vana Glehn sellist soojategemise võimalust ei praktiseerinud.

Vana Glehn oli veendunud karsklane - tema lossis asunud kabinetist ehk „kuntorist“ pääses otse veinikeldrisse, kuid temast jäid need pudelit puutumata. Samuti polnud tal suitsetamise harjumust. Hea tervise ja pika ea arvas ta saavutavat füüsilise töö ja tervisliku toiduga. Glehni toidusedel oli äärmiselt lihtne - ta sõi vaid taimetoitu. Armastatuimaks roaks oli talle riisipuder. Õhtul lasi ta endale portsjoni riisiputru ahjus pool-pehmeks küpsetada. Seejärel pani ta selle ööseks padja alla edasi küpsema. Hommikuks oli puder parajalt pehme ning parun sõi selle suure isuga ära.

Foto: Nõmme Muuseum