VARAKEVADINE MATUSERONG

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Nikolai von Glehni varalahkunud abikaasa Caroline Henriette Marie von Glehn maeti 1896. aasta kevadel Mustamäe jalamile lossist vaid vaatekaugusele. See ettevõtmine polnud aga nii lihtne, sest Mustamäe-alune pinnas oli pehme ja soostunud, nii, et kuivade jalgadega ei õnnestunud seal kusagile minna.

Nikolai valis Caroline kalmuks veidi kõrgema kingu, aga seegi oli nii pehme, et laupäeval, päev enne matust vedanud mehed hommikust õhtuni matusepaigale liiva, et puusärk maa peal seisaks.

Lihavõtte esimese püha hommikul ilmunud hobuste ja tõldadega lossi ette kutsutud matuselised - kolmkümmend ümberkaudset mõisnikku oma prouadega. Lossiköögis aga aurasid katlad ja särisesid pannid, sest Glehn tahtis naise surma suure sööminguga mälestada.

Kirstukandjad võtsid kirstu õlale ja matuserong hakkas Mustamäe järsku nõlva pidi alla liikuma - puusärk ees, siis õpetaja ja leinajad tagant järgi. Kirst, õpetaja ja leinav abikaasa liikusid mäe alt julgelt edasi, aga parunite tee oli nagu nööriga läbi lõigatud, sest mäe all maapind kõikus, vesi lirtsus kingade ümber ja ähvardas iga minut üle jala tõusta. Pealegi olid prouadel peened sukad ja sametkingad, mis nägid üle soo minekus juba ette oma surma. Ja nii juhtuski, kolmkümmend kutsutud auvõõrast jäid mäe alla varakevadiste tuulte kätte külmetama ja vaatasid imestusega, kuidas see väike rongkäik tüürisid matusepaiga poole. Jõuti õnnelikult kohale, ehkki kõigil olid jalad üle põlvede läbimärjad ja saabastes lirtsus punane soovesi. Matusetalitus peeti ära ja puusärk kaeti liivaga kinni, kuna auvõõrad külmetasid mäeharjal ja võitlesid soo pehme pinnaga.

Aga ega nad Glehnile andestanud. Kui matus lõppes, võttis igaüks oma hobuse ja kihutas tuhatnelja kodu poole. Lossi saalis, hiilgavalt kaetud laua taga seisis üksinda murest murtud Glehn - seisis ja ootas, et tuleksid auvõõrad matusepidu pidama, aga kõik olid läinud. Veel kaua peale matuseid ei tahtnud mõisnikud Glehnist midagi teada, ei tahtnud talle kuidagi andestada, et neid oli veetud niisugusesse soomülkasse.

Hiljem lasi Nikolai von Glehn oma naise matusepaiga korrastada. Puusärk nihutati sügavamale ja haud tehti kindlamaks, et suurvesi proual tema viimases puhkepaigas liige ei teeks.

Foto: Nõmme Muuseum