VÄLGUTABAMUSE SAANUD PUUST SAI KAPP

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Nikolai von Glehnil oli annet puulõike peale. Tema käe all valmis nii puulõikeid, seinakaunistusi, mitmesugust mööblit ja ka väga peent nikerdamisoskust nõudvaid esemeid. Glehni suures puutööst on tänaseks säilinud väga vähe. Tuntud lavastaja, näitleja ja teatriteadlane, Voldemar Panso olevat näinud veel ühte Nikolai puulõiget - ratsahobust, mille seljas istusid poiss ja neiu. Milliste peensusteni, millise loomutruudusega oli see välja töötatud! Ka tema enda uurikett oli imeteldavaks kunstitööks, mille ta oli välja lõiganud ühest puutükist. Millist suurt vaeva ja pingutust nõuab see, et ühest sirgest puutükist lõigata valmis kett - lõigata välja nii, et lüli oleks lüli sees, et oleks kuskilt jätkamist ega liimimist, vaid et kett oleks ühest tükist, nagu seda oli ka toorik. Antud uuriketti kandis parun von Glehn endaga eluaeg. Suvel, kui inimesed külastasid mõisa parki, nägid nad ikka teda valge vestiga, jäme must puukett risti üle rinna.

Tallinna Tähetorni esimesel korrusel asub teadaolevalt ainus Nikolai von Glehni käsitööna säilinud objekt - see on igivanasse puutüvesse õõnestatud kapp, mida varasemalt sulges massiivne lukk. Nikolai von Glehn uuristas selle Keila kiriku juures kasvanud tammest, millesse välk ühel tormisel päeval sisse lõi. Kapile on autor lõiganud kaks aastaarvu, millele on lisatud ka saksakeelne kommentaar. Nii on seal kirjas 1719 “geplanzt” ja 1870 “gefallen im Sturm”. Siit selgub, et hiljem kapiks saanud puu istutati 1719 . aastal. Tormi ohvriks langes see aga 1870. aastal. Kapi täpne valmistamisaeg ja algne asukoht on teadmata. Kuna Glehni loss valmis 16 aastat pärast saatuslikku tormi, võis kapp algselt asuda Glehnide perele kuulunud Jälgimäe mõisas. Varasemalt hoidis Nikolai von Glehn kapis õõnsuses kallihinnalisi portselanist sööginõusid, millele ta ise oli maalinud igasugu pilte ja mustreid. Ka selle kapi võtmekett oli valminud samas tehnikas, kui juba mainitud paruni puust uurikett. Enamlaste sissetulekuga algasid segased ajad ning enamus Glehni meisterdatud töid läks kaduma.

Glehni kapp on seni ainus, mis sellest toredusest alles on. Voldemar Panso mäletas, kuidas Glehni kapp seisis varem Tallinna 28. kooli ruumides. On liikvel mitmeid versioone kapi asukohast ja otstarbest. Kord on see olnud kasutusel klassipäevikute kapina, kord koristaja töövahendite ja siis vanade kunstitööde kapina. Ajal, mil Panso ise 28. kooli õpilane oli, seisnud kapp hoopis kooli saalis.

Glehni lossi alale saabus kapp tagasi 1960ndate lõpus, kui 28. koolis remonti tegema hakati. Tallinna Tähetorniga seotud väike grupp inimesi sai teada, et kapist soovitakse loobuda. Nad panid rahad kokku ja ostsid kapi koolilt välja. Tol ajal oli ka teada, et kusagil on olemas ka üks Glehni kummut, kuid selle jälgi ei õnnestunud enam leida.

Foto: Toomas Aas