TÖÖLISTELE KRUNTIDE JAGAMINE

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Nikolai von Glehni kaasabil tekkis Nõmmele 19. ja 20. sajandi vahetusel tööstus, koolid ja ka raviasutused. Lisaks mitmetele muudele arendustele, hakkas Glehn oma mõisa alasid ka kruntideks jagama ja müüma. Sealjuures arvestas ta uute Nõmme elanike seisuslikke erinevusi. Rikkamatele müüs ta krunte põhjapool raudteed, vaesemat sorti töörahvas sai krunte Pärnu maantee ja Vana-Mustamäe vahelisele alale.

Et Nõmme elanikkonda veelgi suurendada hakkas Glehn 1890ndatel aastatel Harku ja Põhjakaare tänava piirkonnas müüma elamukrunte 99 aastase ostu-müügi lepinguga. Selle tulemusena tekkis 19. sajandi lõpukümnendil lisaks saksa suvitajatele Nõmmele ka püsiv eestlastest elanikkond. See oli lihtrahvas, kes oli tänu Glehni metseenlikule ettevõtmisele saanud suhteliselt odavalt maaomanikuks ja ehitanud endale elumaja. Saksa suvilatega võrreldes olid need majad tunduvalt tagasihoidlikuma ilmega. Enamasti puidust ehitatud hoonetel puudus tihti isegi vundament.

Nõmmel üles kasvanud Voldemar Panso kirjeldab Glehni tegevust nii: „Glehn oli väga vastutulelik inimene. Kui keegi tahtis väga Nõmmele oma kodu soetada ja tal polnud taskus rohkem raha kui 5 rubla, andnud vanahärra talle maaostu nime peale ja ehitanud ise maja valmis. Värkel Nõmmel elanikul polnud siis enam muud, kui asuda oma uude majja elama. Igal aastal, kindlaks määratud tähtajal tuli tal lossi minna, et vanale Glehnile „üüru“ maksta. See koosnes teatud osast maamaksust ja protsentidest.

Kui mõni majaomanik maksmise päeva unustas või meelega õigel ajal kohale ei läinud, läks vanahärra järgmisel päeva varahommikul ise selle kodaniku ukse taha. Koputas ja ootas – pikk, peenike mees, suur hall habe palituhõlmade vahele topitud - hõõrus käsi ja ütles maheda häälega: „Ma tulin nüüd jälle need üürud saama“.

Eestlaste elupiirkond sai Nõmme rikkamalt elanikkonnalt pisut halvustava nime - Hühnerseite ehk kanade pool. Eesti keeles kutsuti seda ala siis kanakülaks. Põhjuseks oli see, et antud piirkonna elanikud käisid valdavalt tööl Tallinnas ja pidid seetõttu tõusma koos kanade-kukkedega. Lisaks peeti Kanakülas palju koduloomi- ja linde, mistõttu rõkkas ümbruskond kukkede kiremisest.

Foto: Nõmme Muuseum