OBELISK JA GROTT

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Lisaks lossile leidub Glehni lossi pargis mitmeid väiksemaid ehitisi. Lossi ees näeb näiteks koopasuuna haigutavat salapärast grotti.

Selliseid romantilisi kunstlikke ja müstilisi ehitisi kasutati juba antiikses Kreekas ja Roomas aedade kaunistamiseks. Palju-palju hiljem, umbes 16. sajandil muutus see vorm Itaalia aedades ja parkides jälle hinnatud kujunduselemendiks. Sealt levis see vorm mujale Euroopasse ja ka siia Nõmmele.

Grottidel on olnud erinevaid otstarbeid - need on pakkunud varju päikese eest, neid on kasutatud templi ja kabelina ning suuremates on kümmeldud. Väga levinud oli groti sisemuse kaunistamine veesilma või purskkaevuga. Tihti paigutati groti sisemusse veega seotud mütoloogiliste tegelaste - jumaluste, näkkide, nümfide - kujusid. See, milline otstarve Glehni pargi grotil oli, pole tänaseni teada. Nikolai von Glehni pojapoeg Peteri jutule tuginedes peitis ta end koos teiste lastega seal vihma eest.

Üheks kurioossemaks pargimonumendiks on lossi ette väikese kõrgendiku peale püstitatud graniidist obelisk. Kui sellele ring peale teha, märkab tähelepanelik vaatleja, et lossi poolsele küljele on varasemalt nelja poldiga kinnitunud mälestustahvel. Mis kadunud tahvlil kirjas oli, on täna keeruline öelda. Me teame, et Glehni obeliski puhul on tegemist hauatähisega. Siiani pole päris selge, kes sinna alla on maetud. Ühed ütlevad, et selle alla lasi Glehn matta oma lemmik sõiduhobuse, teised aga, et obelisk näitab kohta, kuhu parun oma kõige truumad hobused matta lasi. Olgu see siis ühte või teist pidi, tegemist on siiski ühe omanäolisema armsale lemmikloomale püsitatud mälestusmärgiga.

Foto: Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR