NÕMME OMA ANTONI GAUDI

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Glehn armastas väga lilli. Selleks, et tal oleks aastaringselt võimalik kasvatada siinses regioonis haruldasi taimi, ehitas ta eelmise sajandi lõpus kahe abilisega omalaadse kasvuhoone, mida rahvasuu kutsub täna palmimajaks. Selle arhitektuuri on tihti kõrvutatud kuulsa kataloonia arhitekti Antoni Gaudi loominguga. Siiski on siin tegemist pigem juhusliku kokkulangevusega.

Palmimaja ehitamiseks kasutas Glehn oma ehitistele iseloomulikku materjali - tahumata raudkivikilde. Neist olid valmistatud nii hoone sisemuses leiduvad rohkearvulised lillevaasid ja muud ilustused kui ka lae all seisnud suur karu kuju. Lae moodustas tsemendiga tugevdatud ja kividega tipitud raamistik, mille avad täideti värviliste klaastahvlitega. Need varustasid hoonet loomuliku valgusega ning tekitasid selle sisemuses silmale ilusat vaatepilti pakkuva värvidemängu. Palmimaja keskele oli kaevatud kaks purskkaevuga tiiki, mis olid roheliste taimedega ääristatud tiiki. Palmimaja sisemust palistasid sammaste vahel kulgevad teed, mis tõusid kuni klaaskatuseni. Sealt sai alla vaadates imetleda tiike ja mitmesuguseid võõrapäraseid Saksamaalt kaasa toodud eksootilisi lilli ja puid. Kuna Nikolai von Glehn oli siia sisse seadnud kütte, kastavas ta siin edukalt isegi palme. Ka talvel, kui väljas oli kõik ümberringi lumega kaetud, oli palmimajas valitsenud troopiline temperatuur ja lillelõhn.

Osa ebasümmeetrilise põhiplaaniga hoonest paiknes pooleldi maa peal, pooleldi maa all. Selle aknad avanesid lõunasse, põhjapoolne külg oli aga peidetud muldvalli sisse. Ümber palmimaja looklesid väikesed rajakesed, mida mööda sai hoone klaaskatuseni kõndida, et siis väljastpoolt purskavat vett ja rohelisi taimi vaadata. Linnarahvas sai palmimaja külastada 10 kopikat maksnud pileti eest. Sellest saadud tulu läks vaeste kooliõpilaste toetamiseks.

Sarnaselt teistele Glehni lossi ansambli hoonetele, langes ka palmihoone rüüstamise ohvriks. Hooleta jäänud hoone hakkas Nõukogude ajal lõplikult lagunema ja oli selle sajandi alguseks juba osaliselt kokku varisenud. Paljud põlised nõmmekad mäletavad kuidas nad palmimaja varemetel turnimas käisid.

Varisemisohtlikuks muutunud Glehni palmimaja varemed taastati 2006. aastal. Tööde käigus muudeti hoone külalistele ohutuks - likvideeriti varinguoht, kindlustati ribikaari ja taastati varisenud osad. Täna on palmimaja kahel tasandil läbitav ja nii seest- kui väljastpoolt vaadeldav. Ülimalt keerulise restaureerimisprojekti töötas välja ja töid koordineeris Eesti üks tuntumaid restaureerimisinsenere, meie seast juba lahkunud Heino Uuetalu.

Foto: Tallinna Linnamuuseum / TLM F 7287:5