NÕMME ESIMENE TÖÖSTUSPARK

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Ühepäevasuvitajate ja väljasõitjate rohkusest hoolimata, tekkis 20. sajandi alguses Nõmme arengus seisak. Üheks põhjuseks ebarahuldavad transpordiolud. Viimaste parandamiseks korraldasid Nõmme elanikud 1905. aastal koguni streigi. Nad jätsid organiseeritult sõites piletid ostmata ja nõudsid kaebuste raamatu kaudu talvise kõrgendatud sõiduhinna alandamist.

Et siinset eluolu elavdada hakkas Glehn arendama kohalikku tööstust. Selleks rajas ta terve rea vabrikuid alale, mis jääb täna Pärnu maantee, Puu ehk siis varasema Köie tänava, Harku ja Põhjakaare tänava vahele. Siin asusid valukojad, seebi-, liimi-, mööbli- ja ka köievabrik. Neist jäi kõige pikemalt püsima vaid köievabrik.

See asus praeguse Põhjakaare ja Vana-Mustamäe tänava nurgal ning ulatus Harku tänavani. Siinne vabrik kujutas endast suurt kuuri, kus töölised selg ees liikudes köit keerutasid.

Pikka pidu muudel mainitud vabrikutel ei olnud.

Näiteks põles Glehni mööblivabrik üsna pea pärast asutamist maha. Rahvasuu räägib, et parunihärra enda töölised pannud vabriku põlema. Põhjus võis olla selles, et karsklasest Nikolai von Glehn ei maksnud oma napsilembestele töömeestele palka mitte peo peale, vaid käskinud nende naistel palgale järele tulla. Ta öelnud oma töölistele: „Kui raha sinu käes, jood sa selle ööga maha, aga mida naine ja lapsed peavad nädal aega sööma?“. Ei olnud midagi parata, et väljateenitud palk kätte saada, pidid töölised oma naise Glehni kontorisse saatma. Küll sõimatud vana Glehni selliste põhimõtete eest, aga see teda ei häirinud. Pigem vastas ta sõimajatele ikka suure kindlusega: „Sõimake mind kuidas tahate, aga härra olen ma ikkagi“.

Tööstuspargist eemale, Nõmme keskusele lähemale lasi Nikolai von Glehn ehitada tolle aja kohta suure paekivist hoone. Siin asus Glehni lihatööstus. Rahvasuus on see koht tuntud Glehni vorstivabrikuna. Täna asub selle hoones aga hoopis Nõmme Muusikakool.

Nõmme keskusest pikema jalutuskäigu kaugusele. Tänase Järve keskuse lähedale jäi üks Glehni kurikuulsamaid tööstusettevõtteid, mis kohalikele elanikele kõvasti meelehärmi valmistas, oli „väetise tööstus“, mida rahvas kutsus mustusevabrikuks. Kuna Nõmme liivane pind peale mändide suurt midagi ei kasvatanud oli hädasti tarvis seda viljakamaks muuta. Nii sündiski Glehnil säästlik ja uuenduslik idee toota loomade ja inimeste väljaheidetest väetisepuru. Selleks rajas ta Pärnu maanteele praegusest Järve Selverist Tallinna poole väetise vabriku, kuid hais mida vabrik ümbruskonda lekitas oli väljakannatamatu ja inimeste suure pahameele tõttu tuli tootmine lõpetada.

Foto: Nõmme Muuseum