LOSSI VIIMASED PÄEVAD

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Eesti Vabadussõja hakul muutus olukord siinsetele Balti-Sakslastele keeruliseks ning Glehnid otsustasid ajutiselt Saksamaale sõja eest pakku minna. „Aasta pärast olen ma tagasi, kindlasti tagasi,“ kinnitas vanahärra lossiuksel maha jäävatele teenijatele ja lahkus, ainult mõned pakid käes. Et lossi mitte saatuse hooleks jätta, tegi vana Glehn lepingu ühe vene inseneriga, kes pidi lossi elama tulema, seda korras hoidma ja selle eest 25 rubla renti maksma.

Lossiuksed pandi lukku ja jäädi ootama. Möödus kolm nädalat, möödus neli nädalat, aga uut peremeest ei tulnud ikka.Viimaks hakkas asju ajama Glehni advokaat Stillmark ja see ajas asja nii, et “asjad tõepoolest said ära aetud”. Kõik lossi tubade sisseseade - voodid, madratsid, siiditekid, puutüvedest kapid ja mööblid ja igasugu kujud - kõik tassiti lossi pööningule, uksed pandi lukku ja nii seisis loss jälle tühjalt ja mahajäetult mäeserval, toad lagedad, pööning mööblit täis.

Et insener endast mingit elumärki ei andnud, ei teadnud teenijad lossiga midagi peale hakata. Sest tühi loss sõjaajal midagi head ei tähenda. Glehni teenijad palusid, et lossi pandaks inimesed elama, kasvõi vanadekodu kasvandikud - üürita ja jumala armust, sest müür ei hoia mitte inimest üleval, vaid inimene müüri. Otsustajate kõrvad jäid aga kurdiks ja lossiuksed seisid endiselt lukus.

Edasi järgnes terve rida salapäraseid sündmuseid. Oli sõjaaeg. Ühel päeval ilmus lossi juurde kaks musta riietatud daami, kes nõudsid lossi võtmeid. Nemad olla turistid, kes on väga huvitatud lossi sisemisest arhitektuurist, mis väljastpoolt kahjuks ei paista. Daamid nägid lossi ja asi jäi kõik sellega.

Aga mõned päevad peale seda märgati, et lossi uksed on öösel kuni pööninguni lahti muugitud ja seal oli kõik nii imelikult hõredaks jäänud nagu poleks Glehnil peale paari voodi, laua ja kapi muud mööblit olnudki.

Mõni aeg edasi märgati, et üks hobune laetud vankriga kiirel sõidul lossi eest kadus. Kõik see juhtus salaja, öösel. Tegemisi ei märgatud, tegijaid ei märgatud, kindel oli ainult see, et Glehni varandus pööningult järk-järgult vähenes, kuni seal jäi viimaks sama lagedaks kui eluruumideski.

Aasta möödus, aga vanahärrat ei tulnudki. Imelik oli ka asjaolu, et kui loss oli juba tühjaks tehtud, sigis Nõmmele üks mööblikaupleja advokaat Stillmargi näol, kes jaotas rahvale naeruväärse hinna eest mööblit, mis oli väga lossimööbli sarnane.

Eesti vabariigi saabumisega polnud inimestel raha ja küttepuid, mida oli külmal talvel hädasti vaja. Paljude silmad pöördusid nüüd kõigist mahajäetud lossi poole. Siin kangutati lahti katus, et saada kätte puitlaed, lõhuti välja ka aknaraamid ja uksed. Küll püüdis mõnigi mees lammutajatele ja paekangutajatele mõistust pähe panna, aga see oli tihti elukardetav, sest siis peeti seda meest sakste varanduse kaitsjaks ja niisuguseid mehi ei tahetud ümbruskonnas näha.

Nii juhtus siis, et kahe aastaga jäid lossist järgi vaid varemed, Glehni lossist oli saanud õhuloss, või siis pigem vabaõhuloss.

Foto: Tallinna Linnamuuseum / TLM F 9607:8