KÕIK, MIS MA VÕIN TEHA OMA KÄEGA, SEDA MA KA TEEN

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Paekivist torniga Kõrgepea loss sai valmis 1. oktoobril 1886. Siiski sai tulemus üllatavalt terviklik ja maastikku sobituv. Loss on ehitatud mäenõlvale, mistõttu oli selle sisemine ruumijaotus pisut harjumatu. Kui astuda sisse lossi peauksest ja kõndida läbi kogu hoone, jõuaksime selle Mustamäe nõlva poolsele küljele. Seal aknast alla vaadates, märkaksime imestusega, et asume esimese korruse asemel hoopis kolmandal. Siin asusid peale vestibüüli veel kuus tuba: saal, söögituba, punane salong ja kolm magamistuba. Eeskojast viis trepp kööki ja teenijatubadesse. Kõige all asusid pesuköök, kuurid, jää- ja veinikelder ning Nikolai von Glehni kontor.

Glehni poolt valmistatud lossi sisseseadest on teadaolevalt alles vaid üks puutüvest õõnestatud kapp, mis täna on hoiul Tallinna Tähetorni ruumides. Imelikul kombel pole meieni jõudnud ka ühtegi lossi ruume kujutavat ülesvõtet.

Kõige detailirikkamalt on oma vanaisa lossi sisseseadet ja ruumide otstarvet kirjeldanud Nikolai von Glehni pojapoeg Peter von Glehn.

Peteri isa, Manfred kolis perega Nõmmele sajandi alguses, et ta saaks oma isale majandusasjade ajamisel toeks olla ja pakkuda varakult leseks jäänud vanahärrale seltsi.

Peter kirjutab: „Lossi peasissepääs asus torni all. Sisenedes jõuti nii-nimetatud keskmisel korrusel asuvasse poolhämarasse usteta vestibüüli. Sealt avanes vaade puutüvedest valmistatud mööblit täis saali. Selle vasakul pool seisis suur klaver. Kõrgetel seintel rippusid kuulsate kunstnike maalid ja hiigelsuured peeglid.

Saali eest pääses väikesesse punasesse tuppa. Seal veetsime me kõige rohkem aega. Isal oli seal kirjutuslaud. Aknast nägi umbes viie kilomeetri kaugusele kuni mereni välja. Nägime sealt ka orgu ja tiiki. Natuke vasemal oli näha Revali linna, linnamüüri torne ja gooti kirikuid. Kõige kõrgem oli Oleviste kirik, edasi Niguliste, Toomkirik, Pühavaimu, Jaani ja Kaarli kirik. Mäe otsa, mida hüüti Toompeaks, olid venelased ehitanud ortodoksi kiriku, Bütsantsi stiilis, viie torniga, igaühe otsas päikese käes sädelev kuldne sibul. Kõike seda võis näha punase toa aknast ja pühapäeviti kandus meieni kirikukellade helin.

Hallist vasakule jäi sisseehitatud kappide ja seinamaalingutega söögisaal. Selle keskel oli tammepuust laud, mille taha mahtus sööma koguni 24 inimest. Kappide kohale oli riputatud esivanemate pildid: kõigepealt üks vana mees parukaga ja tema naine, Catarina, siis üks vana mees laubale lükatud prillidega, Andréas Belavari, ja veel mõned. Teisel pool seinas rippus õliportree vanaisast ja vanaemast.

Keskmisel korrusel asus veel kolm magamistuba. Hallist üles, läbi müüri läks trepp, mis viis ülakorrusele - pööningule, kus asus veel kaks tuba. Koolis käies elasime seal meie, lapsed. Ülalt oli vaade veel ilusam kui punasest toast.

Kogu Glehni lossi seinad olid kaetud tema nikerdustega - puust lõigatud öökullid, inimeste pead ja kujud. Ta valmistas laudu ja toole, mille jalgade sisse lõikas ta enda ja perekonnaliikmete nägusid. Lossi ruumide seintele oli Nikolai von Glehn maalinud hiiglapilte ja kirjutanud mitmesuguseid värsse. Neid leidus eelkõige tema kontori ning selle ees asunud eeskoja seintel.

Foto: TLM F 6359