KALEVIPOJA UUS TULEMINE

Esimese maailmasõja päevil pidasid tsaariarmee sapöörid Glehni Kalevipoega ekslikult sakslaste leeri signaaltorniks. Kuju kõrgus tekitas umbusku ja pealegi oli keegi kaevanud, et selle kere on seest tühi ning selle õõnsuses olla mingi traatidega aparaat.

Mitu ööd valvasid vene soldatid väljas, kas kivist vägilane reageerib kuidagi või on kuulda mingit aparaadi surinat, aga kõik jäi endiseks. Otsustati, et suur narrus oleks kujult endalt midagi oodata ja lihtsam oleks ise järele vaadata, mis saladusi see kuju endas peidab. Toodi suur palk, mis pisteti Kalevipoja jalgade vahelt läbi. Pika jõukatsumise peale andsid Kalevipoja jalad järgi ja see viiemeetrine kuju kukkus kummuli. Nüüd võisid venelased veenduda, et Kalevipoeg ei sisalda endas mingit saladust. Kui aga vana Glehn oma nelja-aastast kätetööd kummuli maas lebamas avastas, puhkes vanake nutma. Ta istus eesti kangelase murtud kehale ja nuttis, kuni ümberringi oli ammu pimedaks läinud.

Eesti taasiseseisvumise eelsetel aastatel tuli Glehni Kalevipoeg siinsetele inimestele taas meelde.

1988. aastal taastas Nõmme Heakorra Selts skulptor Mati Karmini abiga Kalevipoja kuju. Sama seltsi ellukutsujaks oli rohkem kui 100 aastat tagasi Nikolai von Glehni ise.

See kivist vägilane, keda Glehni lossi pargis täna kõrgumas näeme, pole aga vana koopia, vaid Glehni ainetel valminud iseseisev kunstiteos. Mõned tükid vanast Kalevipojast on aga veel tänaseni alles - Glehni pargi kesksel lagendikul on näha osa paruni püstitatud vägilase alakehast koos jalaköntidega. Kes hoolega otsib, leiab nende läheduses ka ühe jalalaba ja tüki nuiahoidvate sõrmedega.

Foto: Janika Kleemann