INIMESEST PEAB JÄRELE JÄÄMA MIDAGI, MIS KESTAKS KAUEM KUI TA ISE

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Pärast abikaasa surma pööras Nikolai von Glehn pilgu oma kodule. Ühel päeval 1902. aasta varakevadel lasi ta oma lossi lähedale parki vedada suure hulga väikeseid kiviklide ja alustas ühe kummalise kuju ehitamist. Protsess oli pikk - parun toimetas kuuel järjestikusel aastal varakevadest hilissügiseni oma projekti kallal. Selleks oli suur, umbes viie meetri kõrgune sarvede ja habemega vägilane. Kuid ja kuid väldanud ehitustööd oleksid varemgi valmis saanud, kui parun poleks teinud väikest valearvestust. Valminud vägilase kuju oli oma jalgade jaoks liiga raske ning kukkus vähese toetuspinna tõttu ümber. Parun ei jätnud aga jonni ning hakkas kohe uut vägilast püstitama.

Selle uus versioon sai aga kätte suure saua, mis pakkus lisaks selle kahele jalale lisatuge.

Rahvas andis sellele kummalisele vägilasele kiiresti nime - mõni kutsus seda Nõmme tondiks, mõni Kalevipojaks. Arvatakse, et parun kavandas selle enda näojoonte ja kehakuju järgi, ent mitmekordse suurendusena. Seega oli see graniidi kildudest ehitatud kuju kavalalt kahemõtteline - niihästi oli see Glehni monument iseendale kui ka Eesti rahvuskangelase kuju.

Glehn oli Kalevipoega ehitades sõnanud: „Mina mõtlen, et inimese elu on liiga lühike. Olgu seda sada või kakssada aastat, ikka on lühike. Selle pärast peab inimesest midagi järele jääma, mis võiks kesta kauem, kui ta ise. Nüüd see kuju saab seisma võib-olla tuhat aastat, võib-olla ka veel kauem. See on tehtud speziell tugeva tsemendiseguga. Ja las tal siis olla ka natuke…die Ähnlichkeit minuga. Seda ei tea ju keegi, missugune nägu oli just Kalevipojal“.

Siiski leidus inimesi, kelles tekitasid kujule ümber puusade sätitud metsloomanahk ja sarved vägilase peas võõristust ning kuju hakati parunihärra suureks ärrituseks Glehni kuradiks pilkama. Sarved ei tähendanud Glehnile, kui balti-sakslasele aga kuratlikku päritolu, vaid kujutasid loomasarvi, mida vanaaja sõjamehed peaehteks kandsid. Kuju autor solvus rahva pilgete peale ja lasi oma teose kõrvale paigaldada kivi kirjaga: “Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kutsuvad kuradiks mind”.

Foto: Nõmme Muuseum