GLEHNI TÖÖLISKVARTAAL

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Enne I maailmasõda algasid Nõmmel Peeter Suure merekindluse ehitustööd. See tõi siia piirkonda palju töölisperekondi, kes lootsid kindlusraudtee ehitusel tööd leida. Oskustöölistele lubatud tasu oli võrdlemisi hea ja kroonu töö vabastas mobilisatsiooni korral kardetud sõjaväeteenistusest. Üks suurematest takistustest uutele elanikele oli vabade elamispindade nappus. Enamus pakutavatest pindadest olid küttekoldeta ja puidust ehitatud suvekorterid, mis talvel sooja ei pidanud. Variant oli suvekorterid külmakindlaks ehitada, aga see võttis liiga palju aega ning nii tekkis Nõmmel ajutine korterikriis.

Nikolai von Glehnil leidus olukorrale aga lahendus. Tuli hakata rajama uusi „eeskujulikke tööliselamuid“, nagu ta ise neid kutsus. Need kerkisid tühjale maa-alale Kitsarööpatee, Puu ja Harku tänava vahele. Varasemalt oli Glehn lasknud sarnaseid tööliselamuid ehitada Kõrgepea lossipargi sissepääsude juurde ja pargi keskele. Neid kasutati pargivahimajadena.

Nõmmel elanud baltisaksa kirjanik Peter Arthur Zoege von Manteuffel kirjeldas Glehni töölismajade püstitamist järgmiselt: „Kohe asutigi krunte maha märkima. Kui Glehnilt küsiti, mis „malelauda“ seal planeeritakse, vastas ta: „Seia tuleb üks töölistekvartaal“.

Kõik tema majad, kokku 36 tükki pidi ehitatama ühesuurused ja sama plaani järgi. Iga maja pidi olema poolteist sülda pikk ja üks süld lai. Tänases mõõtkavas oleks need hooned olnud umbes 3,5 meetrit pikad ja 2 meetrit laiad. Hoone esiseina paremas nurgas asus uks ja selle kõrval aken. Tagaseinas, ukse vastas aga telliskivist pliit ja otse pliidi kohal korsten. Vasakule poole jäi nari. Alumine nari ulatus seinast seina – see oli mõeldud manadele. Ülemine nariosa oli mõeldud lastele – see oli alumisega sarnaselt sama lai, kuid poole lühem. Ülemisele narile oli ette löödud laudadest võre, et lapsed ärgates ei veereks narilt põrandale, vaid kukuks üle selle lahtise osa vanematele otse peale. Seda kukkumise aspekti pidas Glehn väga oluliseks. „Üks tööinimene on alati väsinud ja väga raske unega,“ seletas Glehn. „Tema ei kuule, kui öösel laps üles ärkab ja tal on midagi vaja. Kui ta emale peale kukub, äratab see ema, kes teeb kõik vajalikud asjad jälle korda.“

Valmis saadi vaid üks selline „eeskujulik tööliselamu“, teised pidi ehitatama vastavalt vajadusele. Siinkohal ei puudunud Glehnil ka oma äriline tagamõte. Iga üksikelamu koos krundiga pidi saama töölisperekonnale 500 rubla eest pärisomanduseks. Selle summa võis ostja tasuda kas korraga või osade kaupa määratud aja jooksul, makstes Glehnile võla pealt iga-aastast intressi. Kuid Glehn oli teinud arvestused tulevaste peremeestega nõu pidamata. Nõmme rohkearvulises töölisperes ei leidunud ühtegi huvilist, kes oleks soovinud endale sellist „eeskujulikku tööliselamut“ soetada.

Keegi ei soovinud elada Glehni poolt loodud tingimustes, pigem elati barakkides ja külmetati suvekorterites. Eeskujulik tööliselamu jäi tühjaks ja vanahärra vangutas vaid inimeste rumaluse ja mõistmatuse üle pead. „Mina tahan neile head, aga nemad ei saa sellest aru,“ kurtis ta kibestunult. Nii jäigi see Puu tänav 13, asunud näidiselamu ainsaks tähiseks Glehni suurejoonelisest tööliskvartalist, mis kahjuks Nõmmel tekkinud korterikriisile sel korral head lahendust ei pakkunud.

Foto: Nõmme Muuseum