GLEHNI AVALIKUD RÕDUKÕNED

Muuseumi lehel kuula helifaili SIIT

Nikolai von Glehn polnud inimene, kes võtaks endale õiguse teisi hukka mõista. Kui tema juuresolekul mõne inimese tegusid arvustati, öelnud ta lepitavalt: „Me oleme kõik patused“. Glehnil jagus õpetussõnu ka laiemale publikule. Rahvasuu räägib kahest vabaõhukõnest, mille vana parun Nõmme rahvale oma lossi rõdult pidas. Esimene kõne rääkis karsklusest, mille suur pooldaja ta oli. Ta püüdis rahvale selgeks teha neid pahesid, mida alkohol endaga kaasa toob. Teistele eeskujuks pakkus ta ennast, sest tal olla küll lossikelder veini ja viina täis, aga keegi polevat teda seni veel joobnult näinud.

Glehni arvates oli vein rohkem ilu ja seismise asi, kui joomise asi. Seetõttu olevat ta alati veinianumast mööda minnes mõelnud, et las seisab – seistes läheb veel paremaks ja nii jäävadki need veinid igavesti seisma. Ta arvas, et veini headuses peaks maksimumi nõudma ja kui ma seda nõuame, jääb vein igavesti joomata, sest teadu pärast läheneb veini maitse igavesti maksimumile aga sinna kohale ei jõua ta kunagi. Kui igaüks peaks hakkama veini puhul maksimumi taga nõudma, ei elaks üksi tema – vana Glehn 200 aastaseks, vaid iga üksik Nõmme kodanik.

Oma teise kuulsa kõne idee sai vanahärra ilmselt mõnest kommunistlikust või nihilistlikust väljaandest. Nimelt jutustas ta Kõrgepea mõisa rõdu ette kogunenud rahvale, et raha polevat inimestel üldse vaja. Raha tekitab sõda ja vaenu, see teeb inimese ahneks ning ajab tapma. Mõne võib küll raha õnnelikuks teha, aga suurem osa on siiski õnnetu. Glehni arvates olevat nii, et poleks raha, ei vajaks inimesed Kristust ega ka ühtegi teist lunastajat, sest rahata oleme patust vabad. Inimesed oleksid selle asemel hoopis rõõmsalt Issanda kümmet käsku jälginud ega vajanuks mingit lunastust.

Selle kõne oli vanahärra esitanud suure bravuuriga. Tema esitluse lõpp aga kukkus kuidagi eriti imelikul ära. Just siis, kui Glehn needis raha ja kinnitas mitmendat korda, et seda polevat inimestele üldse vaja, küsinud keegi publiku seast süütult: „Et kui meil raha ei ole, kuidas saame siis härrale oma üüri tasuda?“. „See on juba iseasi,“ olevat oraator vastanud ja kiirelt oma lossi rõdult kadunud. Tema suurejooneline kõne oli kui noaga läbi lõigatud. Pärast seda ei pidanud Glehn enam kunagi avalikke kõnesid.

Foto: Nõmme Muuseum